Aasta lõpetamine ja uue alustamine on omamoodi raamatuelamus – keerame uue peatüki või alustame täitsa uue looga. Osa sellest protsessist on ka tagasivaatamine: mis juhtus, kuidas juhtus, miks juhtus, mida õppisime, mida tundsime jne. 

Tagasivaatamine on minu jaoks vajalik ka suuremalt üle elu, et korraks pikemalt endasse süveneda – mõista õppetunde, kasvukohti ning panna paika enda sisemised ja ka välised (tegevus)mõõdikud. Olgu seotult sellega, kuidas tahan ennast tunda, mida kogeda, nagu sport, reisid või uued hobid, või mõni käegakatsutavam eesmärk nagu auto renoveerimise lõpetamine.

Raamatutel on minu jaoks suur osa selles, kuidas õpin tundma ennast ja läbi selle ka maailma – uued oskused ja teadmised, mis aitavad nii töös kui ka inimesena kasvamisel. Lõpuks on kõik omavahel seotud – kui saan endaga paremini hakkama, saan paremini hakkama ka igas muus elukategoorias. Seejuures ei tähenda paremini ilmtingimata rohkem ja kiiremini. Pigem on siinkohal märksõnadeks rahus, kasvades, naerdes ja magades mitte nii nagu väikesed lapsed (kes ärkavad öösel palju üles), vaid keras nurrudes nagu kassid.  

2024. aastal lugesin kindlasti rohkem, kui planeerisin. Nagu üks sportlik mees on kunagi öelnud: “Kõigil on plaan hetkeni, kuni neid näkku lüüakse.” See võib olla nii otsesõnu või ka kaudselt läbi millegi, mida me ei osanud üldse ette näha. Midagi, mis meid lööb tükkideks või põlvili, teinekord võib-olla näoli maha…  Elu paradoksina tuleme neist situatsioonidest alati välja ja kui ei tule, siis nii on – siis vist ongi kõik. Tuleme uue, teadlikuma  ning loodetavasti mitte kurjema ja külmema inimesena. 

29 raamatust, mille 2024. aastal läbi lugesin, said maksimumi ehk 5 tärni 10 raamatut. Lisaks nendele oli veel mitu head raamatut, mis pakkusid häid mõtteid ja meeldetuletusi, aga mitte tunnet, et saaksin öelda: “Hell Yeah! (sellest juba allpool eraldi)”. 

Minult 2024. aasta maksimaalse hinde saanud raamatud ja mõned mõtted, mis nüüd, kuid hiljem, endiselt meelde tulevad või mille enda jaoks kirja panin:

• The Untethered Soul: The Journey Beyond Yourself, Michael A. Singer

Raamat, mis pani mind elu kogemist uue nurga alt vaatama. Elu kogemine täiel rinnal ja uute kogemuste kogumine on minu jaoks kindlasti tähtis teema – teekond sisemaailma, eneseteadvus ja vabaduse saavutamine (enda sees, muidugi). 

Autor annab häid nippe ja toob näiteid sellest, kuidas ületada enda (loe: ego) tekitatud hirme ja kaitsemehhanisme, lasta lahti negatiivsetest mõtetest ja tunnetest. Nendest üle saades kasvab rahu ja vabadus. Me kõik teame seda, aga tõde, et lastes lahti minevikust ja hirmust tuleviku ees, saame elada kohalolus ja maailma rikkamalt kogedes, on alati hea meeldetuletus. Kui otsid rohkem sisemist rahu, siis see raamat toetab sind. 

Paar lihtsat mõtet autori sõnadega:

“There is nothing more important to true growth than realizing that you are not the voice of the mind – you are the one who hears it.”

“How would you feel if someone outside really started talking to you the way your inner voice does? How would you relate to a person who opened their mouth to say everything your mental voice says? After a very short period of time, you would tell them to leave and never come back. But when your inner friend continuously speaks up, you don’t ever tell it to leave. No matter how much trouble it causes, you listen.”

• The Creative Act: A Way of Being, Rick Rubin

Rick Rubin on legend ja ühelt poolt paras veidrik, aga meeldiv veidrik. See raamat ei paku konkreetseid samme, kuidas olla loovam ja seda kasvatada. Läbi näidete ja lugude rõhub autor hoopis sellele, et loovus on universaalne ja kõigile kättesaadav. Kohati võib raamat tunduda segane, sest erinevad peatükid ei jookse tervikuks – samas annab see võimaluse lugeda oma suva järgi eri kohtadest, sest iga mõte on ka eraldi loetav ja haaratav.

“All art is a work in progress. It’s helpful to see the piece we’re working on as an experiment. One in which we can’t predict the outcome. Whatever the result, we will receive useful information that will benefit the next experiment. If you start from the position that there is no right or wrong, no good or bad, and creativity is just free play with no rules, it’s easier to submerge yourself joyfully in the process of making things. We’re not playing to win, we’re playing to play. And ultimately, playing is fun. Perfectionism gets in the way of fun. A more skillful goal might be to find comfort in the process. To make and put out successive works with ease.”

• Possible: How We Survive (and Thrive) in an Age of Conflict, William Ury

Raamat tutvustab Ury poolt Harvardis edukalt testitud meetodit “Path to Possible”, mida on kasutatud nii äris, poliitikas, akadeemilises maailmas kui mittetulundussektoris. See metoodika pakub selgeid raamistikke ja inspireerivaid lugusid, kuidas läbi murda keerukatest konfliktidest – olgu need tööl, peres, kogukonnas või maailmas.

“Deep listening means leaving where our mind is and starting the conversation where their mind is. It means listening from within their frame of reference, not just ours.”

“Even if both sides can’t always win, it’s always possible for both sides to lose, along with everyone around them.”

• Letting You Go, Billie Brooks

Kõige lihtsamad sõnad ja read aitavad meil teinekord endast paremini aru saada kui pikad sisekaemused või peatükid kellegi sügavatest mõtetest ja kogemustest. 

Küsimus ei pea olema üldse selles, et me laseme kellestki lahti, vaid et laseme lahti kellestki kui illusioonist. See võib olla raske, sest oma peas (ainult ise) oleme loonud maailma, mida pole olemas. Kui selle läbi hammustame, toimub maagiline vabanemine. See raamat ei ole ainult lahti laskmisest, vaid ka sellest, kuidas endas uuesti terve mina leida. Lisan paar lihtsat tõlkimata mõtet:

Unconditional love

Doesn’t mean 

Unconditional tolerance

*** 

It took me a long time 

To let you go

Once I did

I realized that I was

Breaking myself

Trying to hold onto

Nothing

***

To walk away from someone

You loved with all your heart

But can’t meet your needs

Is one of the bravest things

You can ever do

***

• Love Life: How to Raise Your Standards, Find Your Person, and Live Happily, Matthew Hussey

Suhted on teema, mida meile koolis ei õpetata. Suure tõenäosusega ei ole ka meie vanemad parimaks eeskujuks olnud ning nii me leiutame ja õpime jooksvalt. Mulle väga meeldis, et raamatu fookus ei ole kellelgi välisel, vaid meil endal. Kui soovime enda kõrvale õiget inimest, siis parim viis leida tõeline armastus, on armastada oma elu sellisena nagu see on. Ainult nii on võimalik saada parimaks võimalikuks partneriks ka inimesele, keda enda kõrvale soovime. See tähendab eelkõige enda armastamist ja valimist. Sealt edasi tuleb suhe. 

Usun, et paljud on ka ise märganud nii enda kui teiste puhul, et meie ellu tuleb õige inimene hetkel, mil me  ei otsi, vaid just siis, kui oleme oma eluga rahul ja õiges kohas. 

Raamat annab hea perspektiivi ka sellele, kuidas tegeleda varasemate traumade ja hirmudega. 

Panen siia paar enda maailma puudutanud mõtet sellest raamatust:

“But you lose nothing by communicating. The right relationship is one where things get better when you communicate. If your relationship gets worse when one of you speaks the truth, you’re in the wrong relationship.”

“It’s OK to be disappointed that someone didn’t turn out to be the one. But don’t grieve as if they were the one. If they didn’t choose you, they’re not.”

“Attention is not intention.”

• Hell Yeah or No: What’s Worth Doing, Derek Sivers

Derek Siversit olen juba aastaid võimalusel nii kuulanud kui lugenud. Mind on alati kõnetanud tema minimalistlik ja poeetiline stiil, milles ta oma mõtteid tutvustab. See raamat on täis lihtsaid näiteid, kus iga peatükk pakub väärtuslikke elulisi õppetunde ja ideid, mida saab oma ellu rakendada. 

Tulles pealkirja juurde, siis üks parimaid asju endale meelde tuletada on… kui midagi ei ole HELL YEAH, siis on see kindel EI. Nii loome endale aega ja ruumi keskenduda asjadele ja suhetele, mis on tõeliselt olulised. 

Lihtne mõte, millele, usun, kirjutad alla, autori enda sõnades ilma tõlketa:

“Hell yeah or no. Spend time doing/working/being things you love and are passionate about. If it doesn’t excite you, and you don’t have to do it, say no.”

“People often ask me what they can do to be more successful. I say disconnect. Even if just for a few hours. Unplug. Turn off your phone and Wi-Fi. Focus. Write. Practice. Create. That’s what’s rare and valuable these days.

You get no competitive edge from consuming the same stuff everyone else is consuming.”

• Meditations for Mortals: Four Weeks to Embrace Your Limitations and Make Time for What Counts, Oliver Burkeman

Maailm disainib meid elama vähem hetkes kui kunagi varem – infot on rohkem, hirmu, signaale ja võrdlusi on rohkem, igal pool on mõõdikud, ideaalne see ja too, suured unistused, hirm mitte näha, mitte osa saada, mitte olla, jne.

Raamatu fookus on imperfektsionism, mille keskmes on filosoofia, et meie maailmas on palju piiranguid ja me saame teha häid otsuseid isegi tingimustes, kus aega ja ressursse on alati vähe. Produktiivsus võib tähendada seda, et laseme asjadel loomulikult kulgedes minna, samas andes endast parima. Maailmas, kus stress ja ärevus kasvab, toob see raamat kindlasti lauale lihtsaid mõtteid ja juhendeid, kuidas leida elus rohkem selgust, vabadust ja tähendust. 

Mõned mõtted autori sõnadega:

“The only two questions, at any moment of choice in life, is what the price is, and whether or not it’s worth paying.”

“Never let the future disturb you. You will meet it, if you have to, with the same weapons of reason which today arm you against the present.”

“Treating what you do with your time as a sequence of tiny completions means falling into line with how things really are. ‘Work is done, then forgotten,’ says the Tao Te Ching. ‘Therefore it lasts forever.’ You’re no longer fighting the current, but letting it carry you forward. Life is less effort that way.”

*Kui see raamat Sind kõnetab, siis soovitan kindlasti lugeda samalt autorilt ka “4000 nädalat. Surelike ajakasutus”, mis tuletab samamoodi hästi meelde, kui vähe meil tegelikult on aega ja kuidas me saame sellest ajast võtta rohkem (mitte tingimata rohkem tehes). 

• It’s Not You: Identifying and Healing from Narcissistic People, Ramani Durvasula

Mul on raske seda raamatut siia panna, sest see toob meelde asju, mida olen proovinud oma peas üle kirjutada ja teraapias lahendada. 

Nartsissism on sõna, mida inimesed tihti õhku loobivad, mõtlemata, mida sõna tegelikult tähendab. Selle defineerimisel on erinevaid lähenemisi ja arusaamisi, mis ei ole päeva lõpuks tähtsad. Olles sellel teemal liiga palju lugenud, kuulanud, teraapias käinud… omamoodi magistrikraadi saanud, on tunne, et võiks vabalt pika raamatu kirjutada. Aga seda ei ole vaja, sest õnneks on temaatilisi raamatuid, mis aitavad inimesi, kes vajavad tuge nartsissismiga tegelemisel palju ning üks hea variant neist ongi dr. Durvasula poolt kirjutatu. Taustal tasub temaga podcaste ja tema enda sotsiaalmeedia kontosid ka vaadata. 

Autor ei jää pelgalt nartsissisti ja nartsissismi definitsioonide juurde ning käib üle kõik seonduvad põhiteemad. Alguses ongi raske aru saada, kas keegi on nartsissist, sest seal on kütkestavat veetlust, enesekindlust, sotsiaalset sära (vt autori videot sel teemal siit). Kuid järsku avastad ennast maailmast, kus on järjepidev valetamine, petmine, reetmine, empaatia puudumine, topeltstandardid, manipuleerimine, null vastutuse võtmist oma tegude eest, välise valideerimise kohutav vajadus jpm. Nartsissist on inimene, kes teab, et Sa tead, et ta valetab ja ta valetab edasi või mõtleb uue vale välja. Ta on võimetu tõtt rääkima ja vastutust võtma. 

Sa oled suhtes alati mingi asi (läbiv märksõna on “supply” – nartsissist võibki öelda peale aastate pikkust reetmist ja valetamist, “valikuid võib olla, aga ma armastasin ju ainult Sind” – mõistmata, et tema käitumine on haiglane ja see ei ole armastus. Nartsissist ei armasta, nartsissist tarbib. See võib valus olla, aga kui vaatad nartsissisti suhteid suuremalt, siis ta ei armasta ega ole kedagi kunagi armastanud. Olgu need tema vanemad, tema lapsed, tema sõbrad. Ta muretseb väga oma maine pärast ja teeb oma lastega palju pilte, aga ta lapsed võivad teda reaalselt vihata (seda ka talle otse öelda mõistmata, et see on laste appihüüd), sest ta ei ole neid kunagi armastanud. Ja suure tõenäosusega ei ole nartsissist ise kunagi lapsepõlves armastust kogenud. Ta on saanud tähelepanu (asjad, raha), ei ole pidanud materiaalsete asjade pärast kunagi muretsema, aga tähelepanu ja asjad ei võrdu armastus. Nartsissist kasutab palju sõna “armastus”, aga see on tegelikult “tarbima/kasutama”. Asenda tema öeldud lausetes sõna “armastus” sõnaga “kasutan” ja saad hästi aru…. “Ma kasutan Sind”, “Ma kasutan Sind rohkem, kui kedagi teist”, “Ma ei ole kedagi teist kunagi nii kasutanud”….. 

Tähtis on aru saada, et asi ei ole Sinus! Nartsissistil lihtsalt puudub igasugune empaatiavõime – ta võib teha ilusaid nägusid, aga kui astud eemale saad aru, et tal lihtsalt ei ole empaatiavõimet mitte kellegi ega millegi suhtes. See on kõik mäng. Siit ka raamatud teemal Nartsissist ja empaat – halb kombinatsioon, kui oled empaatiline ja tundeline inimene. 

Nartsissistid näevad end alati ohvrina, hoolimata sellest, kui kohutavalt nad teisi kohtlevad.

Nende jaoks ei ole probleemiks petmine, varastamine, valetamine ega väärkohtlemine.

Probleem on hoopis selles, et sina hakkasid seda märkama.

Sa ei saa enne aru, kui on juba hilja, et ta on valetanud algusest peale (esimesest kohtumisest alates).

Sa olid armunud täielikku illusiooni, valesse, pettusesse.

Tere tulemast nartsissistliku manipulatsiooni maailma.

Mida Sa kunagi ei saa nartsissistilt on vabandus! Isegi, kui ta endiselt tahab Sinuga koos olla, siis ta endiselt ei võta ühtegi oma tegu omaks, ega ole võimeline vabandama. Sa näed ennem Eesti vetes 30 meetrist valget haid ja võidad samal päeval ka lotoga suure summa, kui nartsissist siiralt vabandab ja võtab vastutuse oma tegude eest. 

Eesmärk samas ei ole aru saada, sest nartsissist ei muutu ja iga terve inimese ainukene eesmärk saab olla minna oma eluga kiiresti edasi. Mineviku analüüsimisele pane piirid! Sellest käitumisest ei saa Sa kunagi aru. Fookus endale ja oma tulevikule! Võta seda kui prügi väljaviimist. Vii see välja ja ära enam seda kunagi torgi! 

Kui tunned mingi hetk igatsust, siis Sa pead aru saama, et ei saa igatseda inimest, keda tegelikult ei olnud. Selle kohta on ilus luuletus:

Beautiful liar.

Gorgeous teller of tall tales.

Of course I loved you. 

I am still clapping at the wonderful show you put on for me and others.

But, miss you?

No., no. 

You cannot miss someone who never truly existed in the first place. 

Kuidas ennast uuesti üles leida, ennast mõista ja terveneda, on see, kus autori väärtus esile tuleb. Seda kõike läbi erinevate näidete ja soovituste. Paar lihtsat asja, mis võivad aidata. Elu nartsissistiga on nagu Ameerika mäed – tipud ja kohutavad mõõnad. Tee omale Yuck list, ehk kõik jubedused, mis ta tegi (see võib olla väga raske, aga vajalik), kui hakkad kahtlema oma otsuses minna oma teed. See kahtlus tuleb sisse, sest su reaalsus on otseses mõttes väärastunud peale igapäevaste valede, armastusega üle külvamiste, tantrumite jm rägastiku. 

Otsi omale tugigrupp – mitte selleks, et ennast tühjaks rääkida (seda on ka vaja) või teist poolt maha teha (ära seda tee, sest see ei anna midagi – seda teeb nartsissist juba ise, sest ta kardab kõige rohkem oma maine pärast ja inimesed, kes on näinud tema päris palet teavad niikuinii tõde. Ära pane oma energiat sinna. Märksõna on siin: smear campaign. See võib ka haiget teha, kui kuuled mis lugusid ta oma väikesele ringile korrutab. Ära pane sinna energiat. See ring ei ole niikuinii Sinu maailm), vaid tuua reaalsusesse. Mina jagasin oma õele mingi hetk ekraanitõmmiseid teise inimese telefonist erinevatele kolmandatele osapooltele ja ta ütles lihtsalt: “ MONSTER, ja kui sa kahtled oma otsuses ikka, siis istun lennukile ja tulen raputan Sind!” Õe fookus ei olnud nartsissistil ja tema käitumisel, vaid sellel, kuidas ma ennast uuesti leiaks ja looks. Ära jää oma katkisesse mulli, leia tuge, sest omas mullis olek võib olla ohtlik. Isegi, kui oled leidnud julguse ise välja astuda, on pikk tee ees, et ennast uuesti leida ja luua. Välja astudes lööb alles pildi selgeks ja saad aru, kui järjepidevad mingid asjad tegelikult olid. See teeb haiget, aga ka see tunne möödub. Kiirelt leiad tunde, et oled vaba. Oled vaba valedest ja manipuleerimisest. 

See kõik võib enda sees väga valus olla. Ja ka mingi häbitunne, kui sõbrad ja lähedased on mingeid asju näinud ja kuulnud. Ebapiisavuse tunne. Rüvetatud tunne. See on valehäbi, see on elu. See juhtus ja mida kiiremini edasi liigud seda parem. Suure tõenäosusega saad tagantjärgi aru, et ta on valetanud ja manipuleerinud väga erinevate inimestega – oma sõpradest töökaaslasteni. Ühel hetkel võid mõista, et ta on esimesest päevast peale valetanud. 

Minu suurim õppetund oli see, et ükski ennast armastav inimene ei laseks endaga niimoodi käituda. Ja see on valus endale tunnistada, et ju ma siis ei armastanud ennast piisavalt. See tee viib tagasi lapsepõlve, kus nägin sarnast dünaamikat kõrvalt. Mingid teemad võivad jääda aastateks ja ka terveks eluks. Autor toob välja, et usaldusega enda sees võib aastateks olla lahing ja see on osa protsessist.

See, kuidas ennast valida, armastada ja seada piire, on pikk teekond elu lõpuni. See on kõige alus. Minu jaoks on see teekond toonud täiesti uue rahu ja palju paremad suhted kõigiga, oma pojast sõpradeni välja. Ja rahu on hea, terve närvisüsteem on hea. Lihtsad asjad.

Selgelt võiksin sellel teemal kirjutada tunde. Lõpetuseks soovin, et kui kunagi ise selles olukorras oled, siis leia endas julgus välja astuda (ära venita, julge otsus ja kõik. Mina venitasin liiga kaua, uskudes ilusaid sõnu ja see sõi lõpuks seest ära, et ma ennast varem ei kuulanud), sest see on seda täiega väärt ja kui näed kedagi kõrvalt sellises suhtes, siis ole kannatlik, aus ja toetav. Sa ei saa kunagi nartsissistilt vastust või siirast vabandust. Inimene kellel puudub empaatiavõime ei saa aru, mis ta on teinud ja Sa ei saa seda muuta. Andesta endale ja leiad tänulikkuse, et oled vaba. 

Paar lihtsat mõtet autorilt:

“I am tired of people calling those of us who get stuck in these cycles “codependent” or “addicted” to the narcissistic relationship. It’s not that. If you have any empathy, have normal cognitive functioning, and were shaped by societal and cultural norms and realities, it is not surprising that you would get stuck. The narcissistic relationship is like a riptide that pulls you back in even as you try to swim away. The intensity, attentiveness, and highs and lows are why you swim out to where the riptide is. The abusive behavior makes you want to swim away from the riptide, but the guilt and fear of leaving, the practical issues raised by leaving (financial, safety, cultural, family), as well as the natural drive toward attachment, connection, and love are what keep you stuck in the riptide’s pull.”

“The moderate narcissist offers enough good days to keep you invested and enough bad days that hurt you and leave you utterly confused. Moderate narcissistic people have cognitive empathy, so they sometimes seem to “get it.” They are entitled and seek validation and have a cocky, but not menacing, arrogance. They are hypocritical and believe that there is one set of rules for them and another for everyone else. They often feel that they are the victim in situations that do not go their way. They do not take responsibility for their behavior and will shift blame onto others for anything that makes them look bad. They are deeply selfish and will choose what works for them to the detriment of you or anyone else.”

“The only thing you need to understand about narcissism is that in almost all cases this personality pattern was there before you came into the narcissistic person’s life and it will be there after you leave.”

“One of the great traps of the narcissistic relationship is that the narcissistic folks actually believe they are nice people. They really do. It’s part of their system of delusional grandiosity, self-righteousness, and moral rectitude.”

• The Midnight Library, Matt Haig

2025 aastal plaanin kindlasti rohkem ilukirjandust lugeda. Kuigi see ei ole Matt Haigi kõrgeimalt hinnatud teos, siis mind väga kõnetas selle raamatu filosoofiline pool ja muidugi see, kuidas autor raamatu üheks kaasahaaravaks looks kokku on pannud. Usun, et me kõik oleme mõelnud, mis oleks juhtunud meie eluga, kui me oleks teinud teistmoodi valikuid. 

Teos vaatab lähemalt läbi peategelase Nora Seedi meie kahetsusi, erinevate valikute tähendusi ja elu väärtust. Läbi Nora seikluste saame paremini aru, et elu saame hinnata siin ja praegu, mitte siis kui oleme X reisil käinud, teeme Y tööd, oleme Q suhtes, kui aktsiaportfell on kasvanud Z%, jne. Autor tuletab hästi meelde, et iga elu on keeruline ja ka iga alternatiiv sellele elule ei oleks probleemideta. Elul on mõte ja tähendus, kui õpime seda aktsepteerima sellisena, nagu see on, anname endast parima ja keskendume sellele, mis toob rahu ja teeb meid õnnelikuks. Südames meie sees õnnelikuks, mitte väliste mõõdikute maailmas õnnelikuks. 

Jätan su selle mõttega raamatust:

“If you aim to be something you are not, you will always fail. Aim to be you. Aim to look and act and think like you. Aim to be the truest version of you. Embrace that you-ness. Endorse it. Love it. Work hard at it. And don’t give a second thought when people mock it or ridicule it. Most gossip is envy in disguise.”